Eestikeelne Piibel 1997
1. Korintose 15 Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule.Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust.
Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.
Olgu nüüd mina või nemad - nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.
Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.
Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.
Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu;
sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.
Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul;
ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe.
Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla.
Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.
Sest „Jumal on kõik alistanud tema jalge alla”. Aga kui ta ütleb, et kõik on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale selle, kes temale kõik alistas.
Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõiges.
Ilmutuse 1 ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.